Sain kevadepoole oma eranumbrile kõne meesterahvalt, kes pakkus nullist ülesehitamiseks Ural-tüüpi mootorratast. Infot meie olemasolust oli talle jaganud tuntud vanamotohuviline ja muuseumipidaja, temal endal ei olnud mahti säärase ettevõtmisega tegelema hakata. Kuna sellised sõidukid ja nende eest hoolitsemine ei ole meile võõrad (ise omame ja ise sõidame samuti), sõitsin omanikule külla.
Varjualusest vaatas vastu ca 10 aastat tagasi algdetailideks osandatud Ural M66, väljalaskeaastaga 1974. Kunagist helesinist värvi meenutasid vaid üksikud kohad, mis olid ülevärvimise käigus peidus olnud - külgkorvi vanni põrand ja gabariiditule alune ning muu selline. Viimati oli masin selga saanud tõsise korra rohelist, mis kattis isegi peaülekande karterit, kodaraid ja kroomitud detaile. Siit-sealt oli kunagi alustatud eeltöödega mootorratta taastamiseks, maha oli lihvitud värvi ja roostet, mõned osad paistsid kruntvärvi all seisvat. Mootor tõsteti raamilt maha töövõimelisena ja ootas pikalt garaažis. Miks kõik nii oli läinud? Aga paljud teavad seda tunnet, et oleks nagu vaja kusagilt peale hakata, aga puudu tuleb nii võimalustest ja vahenditest... Samas aeg muudkui lendab... Ning ühel hetkel on viimane aeg enne metalli lõplikku õhuhapnikuga ühinemist härjal (mootorrattal) sarvist haarata. Tõepoolest, oligi viimane aeg ja omanik otsustas töö enamkogenud motoristide kätesse usaldada. Muidugi saab osta juba sõitvaid ja seejuures läikivaidki endise idabloki raskemootorrattaid, kuid siin on meil tegemist jälle nende vanade heade lapsepõlvemälestustega. Mälestustega, mis panevad täiskasvanud mehe jonnima ja kasvõi läbi kivi minema. Noh, seekord trambime jalgu ja poeme läbi kivi koos.
Kõigepealt leppisime kokku, et "musta numbrit" kumbki osapool taga ajama ei hakka - see kasvataks töö mahtu, aega valmimiseni ning muidugi kogu ettevõtmise maksumust. Omanik soovis mootorratast lihtsalt värske ja sõiduvõimelisena näha. Selleks nägime ette uue kvaliteetse värvkatte, vajadusel mootoriremondi, elektrisüsteemi uuendamise, veermiku kohendamise ning mõningad kroomimistööd. Komplekti kuulub ka põhjatuks mädanenud külghaagis, kuid sellega tegeleme tulevikus.
Värvitoon pidi tulema algupärane või selle lähedane taevasinine. Kuna minu arvates on triibud sellistel sõidukitel kohustuslikud ja omanikki oli minuga nõus, siis kirjutasime need KOHE projekti sisse. Vanakooli "emmiline", kaetud ühetoonilise värvkattega ja omamata triipe õigetes kohtades, on poolik. Vaielge vastu...
Tõstsin väärt kola kaubikusse ja toimetasin Motoremi töökotta.
Varjualusest vaatas vastu ca 10 aastat tagasi algdetailideks osandatud Ural M66, väljalaskeaastaga 1974. Kunagist helesinist värvi meenutasid vaid üksikud kohad, mis olid ülevärvimise käigus peidus olnud - külgkorvi vanni põrand ja gabariiditule alune ning muu selline. Viimati oli masin selga saanud tõsise korra rohelist, mis kattis isegi peaülekande karterit, kodaraid ja kroomitud detaile. Siit-sealt oli kunagi alustatud eeltöödega mootorratta taastamiseks, maha oli lihvitud värvi ja roostet, mõned osad paistsid kruntvärvi all seisvat. Mootor tõsteti raamilt maha töövõimelisena ja ootas pikalt garaažis. Miks kõik nii oli läinud? Aga paljud teavad seda tunnet, et oleks nagu vaja kusagilt peale hakata, aga puudu tuleb nii võimalustest ja vahenditest... Samas aeg muudkui lendab... Ning ühel hetkel on viimane aeg enne metalli lõplikku õhuhapnikuga ühinemist härjal (mootorrattal) sarvist haarata. Tõepoolest, oligi viimane aeg ja omanik otsustas töö enamkogenud motoristide kätesse usaldada. Muidugi saab osta juba sõitvaid ja seejuures läikivaidki endise idabloki raskemootorrattaid, kuid siin on meil tegemist jälle nende vanade heade lapsepõlvemälestustega. Mälestustega, mis panevad täiskasvanud mehe jonnima ja kasvõi läbi kivi minema. Noh, seekord trambime jalgu ja poeme läbi kivi koos.
Kõigepealt leppisime kokku, et "musta numbrit" kumbki osapool taga ajama ei hakka - see kasvataks töö mahtu, aega valmimiseni ning muidugi kogu ettevõtmise maksumust. Omanik soovis mootorratast lihtsalt värske ja sõiduvõimelisena näha. Selleks nägime ette uue kvaliteetse värvkatte, vajadusel mootoriremondi, elektrisüsteemi uuendamise, veermiku kohendamise ning mõningad kroomimistööd. Komplekti kuulub ka põhjatuks mädanenud külghaagis, kuid sellega tegeleme tulevikus.
Värvitoon pidi tulema algupärane või selle lähedane taevasinine. Kuna minu arvates on triibud sellistel sõidukitel kohustuslikud ja omanikki oli minuga nõus, siis kirjutasime need KOHE projekti sisse. Vanakooli "emmiline", kaetud ühetoonilise värvkattega ja omamata triipe õigetes kohtades, on poolik. Vaielge vastu...
Tõstsin väärt kola kaubikusse ja toimetasin Motoremi töökotta.
No comments:
Post a Comment