Sõit-sõi-sõit maalri juurde ja tagasi

Sattusime tõepoolest hea tooriku otsa. Nagu mainitud, siis mädaniku tõttu läks vahetusse vaid tagaporilaud, kõik muu ei vajanud pärast puhastamist mingisugust keevitamist. Vaid minimaalselt siit-sealt koputamist, et mõned mõlgid välja ajada. Ja ühe pöia hankisime ka uue, vana oli juba tehases väga meelevaldselt kokku keevitatud (ilmselt esmaspäeva varahommikul). Siin on paljudele vanatehnikahuvilistele juba tuttav vaatepilt:

Tegelikult määrisime kõik puhastatud detailid kohe naabervabariigi "Buvanolsiga" kokku, kuna maalrile üleandmise päev ei olnud veel täpselt paika pandud. Asjad on kaitsva kihi selga saanud, eritub iseloomulikku lõhna:

Enne veel, kui päris värvitööks läks, kogunesid kõik asjaosalised ühise laua taha tulevast värviskeemi paika panema. Põhitooniks pidi saama helesinine valgete triipudega. Sinise värvikoodiks pakkusime esimese hooga RAL5012 Sky Blue. Lõpuks osutus valituks LADA425 Adriatic Blue. Veel võtsime vaatluse alla väiksemad pinnad - pöiad, piduritrumlid, esitule korpus ja tagumised amordid saagu mustaks. Seega moodustub kooskõla sinisest, mustast ja valgest/hõbedast/kroomist. Kindlasti pidi kuidagi paagi külgedele saama Urali logo. Algupärasega sarnaseid vesipilte ei soovinud omanik kasutada, niisiis sai maaler ülesande kanda logo paagile käsitsi must-valges värvikombinatsioonis. Eeskuju pärineb varupaagilt:

See, mille vahva värvimeister uuele paagile kandis, näeb välja nii:

Ja muidugi triibud, mis veel olulisemad kui kogu mootorratas ise. Siin pole kahtlustki...

Kui kedagi huvitab, siis metalli katavad happekrunt, täitekrunt ja akrüülvärv. Musta värvi pruukisime nii tava- kui pulbervärvina. Tavaline katab esitule ja õhufiltri kopsikut ning piduritrumleid, pulber aga pöidasid, sadulate metallosi, käivitus- ja käiguvahetushooba. Porilauad, paak ja tulekopsik on lisaks lakitud, valged triibud on laki alla värvitud (teipimine ei tulnud sellise masina juures kõne allagi). Kuna piinlikult täpset restaureerimist siin ei toimu, siis lubasimegi endile sellise läikiva ja sileda tulemuse.

Sellisena jõudis Ta meie õuele...

Suurem osandamine jäi ära, sellega hoidsime mitmeid töötunde ja närvirakke kokku. Kinniroostetanud 8 ja 10 mm peenkeermed ajavad juuksed halliks küll. Väiksemad asjad olid õnneks eraldi pakitud ning enamjaolt alles. Uute varuosadena saime kaasa vaid kolvid - soetatud minevikus võimaliku mootoriremondi tarbeks. Esmasel ülevaatusel selgitasime välja, et paljutki olemasolevast enam kasutada ei saa (juhtmed, trossid, kummidetailid jne) - aeg ja eelnev raske ekspluatatsioon on oma jälje jätnud. Rooste järab vene metalli isuga.

Kiirkorras sai mootor silindripeade remondi uute klappide ja juhtpukside näol, paigaldasime uued kolvirõngad ja mõned tihendid. Sellega asi piirdus ning muidu heas korras tunduv agregaat läks oma aega - raamile tõstmist - ootama.

Raam, paak, esiporilaud ja muud kannatamatult uut pinnakatet ihkavad tükid osutusid kohe liivapritsikõlbulikuks. Tagaporilaua juhtmesoone piirkonnas vaatasid vastu aga roosteaugud. Pärast pritsimist jäigi viimane detail kõrvale, niivõrd kahustatud plekipinda pole tänapäeval mõtet lappida. Omanik näitas üles kiiduväärt organiseerimisvõimet ning varsti oli meil olemas originaalpruun heas korras tagaporilaud koos veel ühe paagiga. Sellelt paagilt saime eeskuju "Urali" logo jaoks.

Esimesed kohtumised ja mõtted

Sain kevadepoole oma eranumbrile kõne meesterahvalt, kes pakkus nullist ülesehitamiseks Ural-tüüpi mootorratast. Infot meie olemasolust oli talle jaganud tuntud vanamotohuviline ja muuseumipidaja, temal endal ei olnud mahti säärase ettevõtmisega tegelema hakata. Kuna sellised sõidukid ja nende eest hoolitsemine ei ole meile võõrad (ise omame ja ise sõidame samuti), sõitsin omanikule külla.

Varjualusest vaatas vastu ca 10 aastat tagasi algdetailideks osandatud Ural M66, väljalaskeaastaga 1974. Kunagist helesinist värvi meenutasid vaid üksikud kohad, mis olid ülevärvimise käigus peidus olnud - külgkorvi vanni põrand ja gabariiditule alune ning muu selline. Viimati oli masin selga saanud tõsise korra rohelist, mis kattis isegi peaülekande karterit, kodaraid ja kroomitud detaile. Siit-sealt oli kunagi alustatud eeltöödega mootorratta taastamiseks, maha oli lihvitud värvi ja roostet, mõned osad paistsid kruntvärvi all seisvat. Mootor tõsteti raamilt maha töövõimelisena ja ootas pikalt garaažis. Miks kõik nii oli läinud? Aga paljud teavad seda tunnet, et oleks nagu vaja kusagilt peale hakata, aga puudu tuleb nii võimalustest ja vahenditest... Samas aeg muudkui lendab... Ning ühel hetkel on viimane aeg enne metalli lõplikku õhuhapnikuga ühinemist härjal (mootorrattal) sarvist haarata. Tõepoolest, oligi viimane aeg ja omanik otsustas töö enamkogenud motoristide kätesse usaldada. Muidugi saab osta juba sõitvaid ja seejuures läikivaidki endise idabloki raskemootorrattaid, kuid siin on meil tegemist jälle nende vanade heade lapsepõlvemälestustega. Mälestustega, mis panevad täiskasvanud mehe jonnima ja kasvõi läbi kivi minema. Noh, seekord trambime jalgu ja poeme läbi kivi koos.

Kõigepealt leppisime kokku, et "musta numbrit" kumbki osapool taga ajama ei hakka - see kasvataks töö mahtu, aega valmimiseni ning muidugi kogu ettevõtmise maksumust. Omanik soovis mootorratast lihtsalt värske ja sõiduvõimelisena näha. Selleks nägime ette uue kvaliteetse värvkatte, vajadusel mootoriremondi, elektrisüsteemi uuendamise, veermiku kohendamise ning mõningad kroomimistööd. Komplekti kuulub ka põhjatuks mädanenud külghaagis, kuid sellega tegeleme tulevikus.

Värvitoon pidi tulema algupärane või selle lähedane taevasinine. Kuna minu arvates on triibud sellistel sõidukitel kohustuslikud ja omanikki oli minuga nõus, siis kirjutasime need KOHE projekti sisse. Vanakooli "emmiline", kaetud ühetoonilise värvkattega ja omamata triipe õigetes kohtades, on poolik. Vaielge vastu...

Tõstsin väärt kola kaubikusse ja toimetasin Motoremi töökotta.